Папулярныя біблейскія вершы з Johannes 6

Падзяліцца

„Mina olen eluleib,“ vastas Jeesus. „Kes minu juurde tuleb, sel ei ole enam kunagi nälga, ja kes minusse usub, ei tunne enam kunagi janu.

Vaim annab elu, füüsiline ihu ei anna midagi. Sõnad, mis ma teile rääkinud olen, on vaim ja elu!

Ärge olge mures toidu pärast, mis ei kesta, vaid keskenduge igavese elu kestvale toidule, mida inimese Poeg teile annab, sest Jumal Isa on temale oma heakskiidu pitseri pannud.“

Mu Isa tahab, et igaüks, kes näeb Poega ja usub temasse, saaks igavese elu ja et ma ärataksin ta viimsel päeval üles.“

Jeesus vastas: „Jumal tahab, et usuksite temasse, kelle ta läkitas.“

Kõik, kelle Isa annab mulle, tulevad minu juurde ja ma ei lükka neist kedagi tagasi.

Siimon Peetrus vastus: „Issand, keda me järgiks? Sina oled ainus, kellel on igavese elu sõnad.

Mina olen eluandev leib taevast ja igaüks, kes sööb seda leiba, elab igavesti. Leib on mu ihu, mille ma annan selleks, et maailm võiks elada.“

„Keegi ei saa tulla minu juurde, kui Isa, kes mu läkitas, teda ei tõmba; ja mina äratan ta viimsel päeval üles.

Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast ja annab oma elu maailmale.“

Mina olen eluleib.

Jeesus võttis leiva, tänas ja jagas selle inimestele, kui nad istusid. Sama tegi ta kaladega, hoolitsedes selle eest, et inimesed saaksid nii palju, kui tahavad. Kui nad olid kõhu täis saanud, ütles Jeesus jüngritele: „Koguge ülejäägid kokku, et midagi raisku ei läheks.“

Kui nad olid viis-kuus kilomeetrit sõudnud, nägid nad Jeesust vee peal kõndimas ja paadi poole tulemas. Nad kohkusid väga. „Ärge kartke!“ ütles ta neile. „See olen mina.“